Raamatusoovitused

   Ma olen üks raamaturott, okei. Ma tean, paljud on nagu „kuidas sa viitsid lugeda koguaeg?“.  Tavaliselt ma vastan et sa oled loll, kui sa ei loe. Ja sellepärast sa oledki loll. Sest sa ei loe. No nii ma vastan vähemalt oma peas. Igatahes, ma loen palju, viimasel pole mul küll selleks väga palju aega olnud ja nii see asi lihtsalt on. Raamatud aitavad mul põgeneda kõigist probleemidest. Need viivad mind kuhugi, kus ma kunagi varem käinud ei ole. Ja kes seda ei tahaks? Läbi aegade on mul tekkinud ka palju lemmikuid, mida ma loen üha uuesti ja uuesti ning mida ma tahaksin ka teistele soovitada. Niisiis, toongi teile siia mõned raamatud, mis on mulle läbi aegade hinge pugenud.

   „Muinasjutumaa. Sooviloits“ Chris Colfer

   See raamat on üks minu TÄIELIK lemmik. See pani mind nutma, see pani mind naerma, see pani mu südame elevusest puperdama. Kõik, mida ma raamatu juures hindan. Kokkuvõttes räägib see raamat kaksikutest, Alexist ja Connerist, kes satuvad läbi oma vanaema muinasjuturaamatu Muinasjutumaale (kõlab väga titekalt, kuid uskuge mind, seda see ei ole). Eriliseks punktiks on see, et kõik need muinasjutud on juba lõppenud ja edasi läinud. Tuhkatriinu saab oma esimese lapse, Punamütsike on tõusnud kuningannaks ja Kuldkiharast on saanud tagaotsitav kurjategija. Selles möllus üritavad õde ja vend leida tagasiteed koju. Lugu pakub naeru ja pisaraid, jõudes lõpuks kõige ootamatuma lõpuni. Selle raamatuga on üldse ühed põnevad lood. Kõige esimest korda nägin ma seda raamatut ühes raamatupoes. Ma hakkasin seda lugema ja see oli lihtsalt niivõrd põnev, kuid see maksis nii palju, et ma lihtsalt ei raatsinud seda osta. Järgmine kord sinna poodi minnes raamatut enam ei olnud. Mul polnud ka selle nimi meeles, niisiis ei saanud ma seda otsida. Lõpuks, umbes pool aastat hiljem nägin ma seda kohalikus raamatukogus ja ma olin ÜLIõnnelik. Veel mõnda aega hiljem ma ka ostsin selle, kui see soodukaga müügile tuli. :D

   „Sitasitikas lendab videvikus“  Maria Gripe

   See raamat on sama salapärane kui Bermuda kolmnurk. Sa lihtsalt loed ja loed ja loed ja sa ei suuda peatuda. Kolm noort satuvad ühel õhtul ühe vana talu juurde, kui Jonas oma diktofoniga erinevaid hääli lindistas. Nad kuulsid majast salapäraseid hääli, niiet nad otsustasid asja edasi uurida. Nad pakkusid end majaomaniku lilli kastma ja leidsid, et seal toimub kummalisi asju. Aastaid katkine seinakell hakkas nende saabumisel jälle tööle. Üks noortest, David, avastas, et ööl enne talu avastamist oli ta seda kohta unes näinud. Ning lisaks leidsid nad hunniku kirju 18. sajandist, mis rääkisid kahest armastajast, kes oma seisuste tõttu kunagi korralikult kokku ei saanud. Kirju lugedes said nad osaks paari traagilisele saatusele ning avastasid, et sealt talust oli läbi käinud üks vana Egiptuse hauakuju, mis teadaolevalt halba õnne tõi. Nad asusid otsima ka seda. Mängu tulevad diktofonisalvestustelt kuuldud sosinad, uute avastuste ajal salapäraselt välja ilmuvad sitasitikad ja ärevusttekitav maagiline õhkkond. Tundub, et kõik saladused saavad lahendatud, kuid midagi jääb alati õhku rippuma. Peale viimase lehekülje lõpetamist ei mõtle sa millestki muust kui sellest raamatust.

Harry Potteri sari

Vot see on täiesti elementaarne asi, mida iga inimene peaks oma elus kogema. Tegu on niivõrd tuntud raamatusarjaga, kuid ikkagi keelduvad paljud neid lugemast. Miks? Sest „need raamatud on ju nii paksud!“ Õõh. Ma vihkan, kui inimesed selle „vabanduse“ välja toovad. Raamatu paksus ei määra selle sisu! Ärge laske lehekülgede arvul ennast eemale peletada. Uskuge mind, kui sa korra ühe Potteri raamatu kätte võtad, ei suuda sa seda enam käest panna. Iga raamat möödub kui linnutiivul. Tavaliselt loen ma neid suvel, ma isegi ei tea miks, see nagu traditsioon, et suvekuumuses rändan ma mõtteis koos Harryga. :D

See ongi minu poolt tänaseks kõik! Pidage meeles lapsed, lugege ikka raamatuid (räägib üks kuri tädi hehe)! :D :D Loodan, et kõik teie kõige hullumeelsemad unistused täituvad ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!