Tegevusi täis turismireis.

    Kui  12 aastane Martin sai teada, et ta läheb perega turismireisile, oli ta meeldivalt üllatunud. Kui aga selgus, et tegu on vanainimestele tegevuse leidmiseks korraldatud reisiga, oli ta üsnagi šokeeritud .

     „Ei,“ ütles ta, „mina sinna ei lähe,“ ning jooksis juba isa esimese kurja pilgu peale asju pakkima. Martini vanemad töötasid vanadekodus ning nad olid määratud ühe reisiga kaasa minema. See Martinile aga ei meeldinud. Sihtkoht oli Peipsi järv ja selle ümbrus, sõit kestis kolm tundi, seal viibiti nädal aega. Sõideti suure ja odava, tundmatu reisifirma bussiga, milles haises jõhkralt bensiini järele. Vanainimesi see aga ei häirinud. Tihti tuli teha ka metsapeatusi, ühe ja sama mehe, Heino pärast. Pärast pikka ja väsitavat sõitu jõuti kohale. Esimene ekskursioon toimus Peipsi tuntuimate sibulakasvatajate juures ja veel mujal, Martini jaoks surmigavates kohtades. Õhtul kõvale voodile vajudes oli ta kindel, et sellest nädalast midagi head ei tue. Siiski läks asi põnevaks järgmisel hommikul. Martin ärkas pideva jalutuskeppide klobina peale koridoris. Ta sattus veidi segadusse, kuid hommikusöögi ajal seletasid kaks kõige krapsakamat vana naist, Salme ja Elfriida talle asja ära. Üks teine vana naine, Maimu leidis hommikul ühe Raivo nimelise mehe toolil silmad lahti istumas, kuid too ei näidanud märki hingamisest. Maimu oli vapustatud, ta hakkas karjuma ning kui kohale tulnud inimesed Raivot paanikas raputama hakkasid, hakkasid mehe silmad liikuma ning ta oli ise juhtunust vapustatud. Raivo saadeti arsti juurde ja Maimu otsustas järgmised ringkäigud vahele jätta. Martin ei suutnud oma mõtteid juhtunust eemale hoida. Kuidas selline asi juhtuda sai? Ta otsustas, et hakkab asja uurima.

Kui hostelisse jälle tagasi jõuti, tundus kõik rahulik. Ta kõndis parajasti koridoris ringi, kus ei olnud päeva jooksul mitte keegi käinud, kui tema pilk jäi pidama aknalaual. Ta tardus. Üks pilt, mis seisis vanas pildiraamis, mida toetas raamijalg, oli kukkunud ümber pilt allapoole. See polnud võimalik. Et pilt saaks niiviisi ümber kukkuda, pidi keegi seda tagant lükkama, kuid majas polnud päeval kedagi. Ainult Maimu oli siin ja tema magas terve päeva allkorruse diivanil! Martin teatas sellest oma vanematele. Ka nemad üritasid juhtunule mingit seletust leida, kuid paistis, et nad ei uskunud seda ise ka. Juba hakkasid levima jutud. „Vaimud on siin majas!“ hüüdis Maimu hostelis komberdades kõigile. „Nad tulid meid meie pattude eest karistama! Kaitske end!“ Ning ta koukis kleiditaskust välja igivana risti. Martin arvas, et see on lihtsalt totter.Siis jõudis ka Raivo arsti juurest tagasi koos arsti poolt saadetud kirjaga mehe hooldajatele. Seal seisis, et kummalisel kombel ei leitud Raivol midagi viga olevat. Analüüside järgi peaks ta olema tugev ja krapsakas vanahärra. See ajas Martini veel enam ärevusse. Ta tahtis kindlasti asjas selgusele jõuda.

    Õhtul, kui kõik olid just õhtusöögi lõpetanud ja magama läinud, nägi Martin ühel laual väikest sedelit. Selle laua ääres oli istunud Raivo. Sedelil oli kirjas kolme võõra ravimi nimetused ja Martini jaoks täiesti tundmatu apteegi nimi. Ta läks ja otsis internetist kõikide nimetuste kohta infot, kuid vasteid polnud. Kui Martini vanemad pidid korraks Jõgevasse minema, läks poiss nendega kaasa. Olles üksi jäänud, otsis ta üles lähima apteegi. Seal näitas ta nimetusi apteekrile, kes tõmbas neid nähes kulmu kortsu ja küsis: „Kust sa need veel said? Kas sa tulid siia nalja tegema?“ Martin seletas hostelis juhtunu ära. Apteeker noogutas mõistvalt. „Tead mis? Ma tegelen selle asjaga edasi ja kui kõik on selge, saad sellest teada.“ Martin tänas apteekrit ja lahkus. Tagasi jõudes oli hostelis toimunud midagi veidrat. Kõik vanainimesed olid asjad pakkinud ja valmis vaimude eest põgenema. Martini vanemad veensid nad ikkagi ümber.  Kaks päeva hiljem jõudis Martinini kiri: „Tere! Saime hostelis toimunud veidra sündmuse põhjusele jälile. Raivo Mägisoo oli tarvitanud ühe nurgataguse apteegi isetehtud ravimeid, mis polnud kontrolli läbinud. Kõikide ravimite korraga tarvitamisel tekkiski see veider olukord.“ Midagi oli veel räägitud Martini piduliku tänamise kohta. Martini vanemate heakskiidul seletas poiss kõikidele inimestele juhtunu ära. „Aga pilt? Mis sellega juhtus?“ hüüdis keegi inimeste seast. Martin jäi mõttesse. „Maimu, oled sa kindel, et sa ei käinud tol päeval  ülemisel korrusel?“  „Jaa, käisin,“ vastas Maimu kähiseval häälel. „Aken oli lahti ja ma panin selle kinni. Mine sa seda suveõhku tea, pärast jäängi haigeks!“ Martin ohkas kergendatult. „Miks sa seda meile varem ei öelnud, Maimu?“ „Aga keegi ei küsinud,“ vastas naine kavalalt naeratades.
    Nii saigi saladus lahendatud. Raivo kasutas valesid ravimeid, Maimu ajas pildiraami ise ümber. Kodu ootas neid. Martin leidis, et see reis polnudki üldse nii igav, kui alguses tundus. Salme ja Elfriida olid aga kõige enam põnevil – mõtle, kui palju jutte tuli jagada! 

   Lihtsalt üks väike jutuke, mille kunagi koolis kirjutasin! Loodan, et teil on olnud vapustav päev ning "Raamidest välja" ootab sind tagasi!