Suvi, parampampampaa...

   Ilmad lähevad soojemaks! Yaassss, olen seda kaua oodanud, lõpuks saab end veidi vabamalt tunda, riietuda ja mida kõike veel. Samuti olen soojemate ilmadega otsinud välja ka oma tolmuse rula, rulluisud, ratta, võiks ju liikuma hakata! Kuigi noh, rulal ma enam väga ei püsinud, rulluisud ei istu millegi pärast hästi jalas ja ratas hakkab väikseks jääma. Oh jah... Kuid tulemas on suvi, aeg, mil võib kätte võtta nii mõnegi uue harjumuse või hobi! Olen viimasel ajal üritanud suveks veidi plaane teha, nagu ikka inimesed teevad(ilmselt, mul pole tegelikult õrna aimugi)ja nii teen ka mina. Üheks kindlaks eesmärgiks sel suvel on kindlalt mõne uue koha külastamine. See võib olla mis iganes, mõni Eesti vaatamisväärsus, allikas keset inimtühja metsa, Vembutembumaa :D :D. Tahan käia rohkem rannas kui tavaliselt. Võtta kaasa mingi hea jook, raamat, veidi liival kõrbeda ja siis jälle korraks vette sulpsata. Tahaks jalutada mööda vanu Pärnu tänavaid, lühikestes pükstes ja maikaga. Raisata raha puuviljatopsidele mõnel külalaadal. Ärgata hilja ja õues murul lesides üha uuesti Harry Potterit lugeda. Tahaks istuda järvekaldal kivi peal, rätik ümber keeratud ja sassis märjad juuksed seljal tilkumas. Tahaks kuulata kõuemürinat ja seista sooja, värske vihma käes. Kuulda lõputut murutraktorimüra ja tunda värskelt niidetud rohu lõhna. Istuda suvepimeduses kõigi oma sugulastega lõkke ääres ja süüa šašlõkki juurviljasalatiga.Tahan näha rohkem oma parimat sõpra. Tahan telgis magada. Tahan jaaniööl ringi joostes külmetada  ja keelduda endale midagi peale panemast, sest on ju ikkagi suvi. Tahan sõita rattaga poodi jäätist ostma. Kuulda seda kohutavat süldimuusikat, mida ma ikkagi niiväga naudin. Ja lõpuks, tahan ma tunda, et kool hakkab jälle ja ma saan minna uusi kooliasju ostma.

   Okei, te saate juba aru küll, ma igatsen suve. Ja seda isegi mitte selle pärast, et siis pole kooli, vaid kõigi nende suvetunnete pärast. Mida sa sellest suvest ootad? Igatahes, see on minu poolt tänaseks kõik, „Raamidest välja“ ootab sind tagasi! 

EUROVISIOON 2017!

   aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaggggggggggghhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh

   Need on umbes minu emotsioonid kui eurovisiooni finaalini on jäänud vaid mõni tund. Alates hetkest kui mina sündisin, on meie majas vaadatud Eurovisiooni. Iga aasta, katkematult. Ning ma olen selle eest lõpmata tänulik. Ma kasvasin üles pideva Eurovisiooni ootuse ja armastusega, mis enamasti pärines mu õelt. Temaga koos istume igal aastal mai keskpaigas teleka ees, jõllitades neid samas nii imetlus- kui ka naeruväärseid etteasteid. Üldiselt on kahte tüüpi Eurovisioonijälgijaid –

         1)  Need, kes lihtsalt jälgivad seda, kuid ei ole päris hingega kogu asja juures

     2)  Need, kes elavad ja hingavad Eurovisiooni ning  on vaimselt kahjustatud kui nad seda näha ei saa

Mina olen üldiselt see teine. Vaadake, minu südames on eraldi eurovisiooniosakond. See eurovisioonitunne pääseb just sealt iga aasta mais valla. Paljud ei pruugi seda küll teada, sest ma ei näita seda alati välja, kuid nii see on. Eurovisioon peab olema üks tervik, sellel on oma hääled, oma emotsioonid, oma universum. Ja kui sealt tervikust midagi puudu on, siis on miski väga valesti. Samuti ei kuula ma eriti eurovisioonilaule enne kui hakkavad tulema neid tutvustavad saated. Minu jaoks pole kaks kuud enne Eurovisiooni seda tunnet veel olemas. See osakond avaneb alles aprilli lõpus :D

   Eurovisioon 2017 on meie ees ning selle postiuse kirjutamise ajal on finaalini jäänud vaid mõni tund. Toon siin välja mõned oma lemmikud, need, mis on silma jäänud ja mille võiks lihtsalt ära mainida.

    ·        Valgevene – Naviband „Historyia Majho Zuccia“

ÜLIarmas paarike! Nad näevad tõesti koos üliarmsad välja ning nende laulule juba sarnast pole. Sõnadest küll midagi eriti aru pole saada, kuid see pole mull üldse oluline. Mis mulle nende puhul silma jäi, oli nende emotsioon ja väljapaistvus.

    ·        Soome – Norma John „Blackbird“

Olin aualt öeldes suhteliselt üllatunud, kui Soome laulu kullsin, sest üldiselt ma neilt midagi head tulemas pole kuulnud. Siiski, laulu sõnum meeldis mulle tohutult ning samuti polnud seal midagi üleliigset ega teistega sarnast.

    ·        Ungari – Joci Papai „Origo“

See laul oli rohkem rahvuslik, jäi kergesti kummitama ning erines teistest samuti MEELETULT. Ma olin väga üllatunud, kuid loomulikult õnnelik, kui see laul finaali sai, ma poleks osanud seda absoluutselt oodata.

     ·        Itaalia – Francesco Gabbani „Occidentalis Karma“

Väga suure võidupotensiaaliga laul. Selles lihtsalt on midagi nii rõõmsameelset ja kaasahaaravat. See teeb lihtsalt tuju rõõmsamaks ning inimestel on alati ka seda vaja.

    ·        Portugal – Salvador Sobral „Amar pelos Dois“

Isver, üks minu lemmikutest! Ma armastan kui lihtne on kogu tema esitus, kuidas ta lihtsalt seisab keset rahvast, kuid ometi ta tõmbab kogu tähelepanu endale. Tema hääl on kohati vaikne, kohati valjem, emotsioonid on tohutud. Selline tunne, et tema ja see laul on kokku loodud, niiet mitte miski ei saa neid lahutada. Muahh!

    ·        Horvaatia – Jagcues Houdek „My friend“

Mees, kes laulab kahe häälega kogu laulu maha. Vot seda pole küll keegi varem näinud.

    ·        Montenegro – Slavko Kalezic „Space“

Hehehhhehehhehhehehhehehehehehheehhhe

Appi, ta oli lihtsalt lahe.

   Niisiis, kui sa oled samasugune eurovisioonifänn nagu mina, siis millised on sinu selleaastased lemmikud? Kui sa oled aga eurovisioonivihkaja(urrrrrrrrrr), siis... pole sul siin midagi teha. See on minu poolt tänaseks kõik, „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!