Akrovõistlused!

   Pole palju akrobaatikavõistluseid, millel mina osaleda saan, kuid üks neist on Akrobaatikaklubi Tirel võistlusted.  Mul on juba kolmandat võistlust järjest sama kava ning ma ausalt öeldes ei ole sellest enam väga vaimustuses. Kui ma aga tahan järgmisesse vanusegruppi jõuda, pean saama selgeks uued elemendid. Ja te võite juba arvata, miks ma ikka veel samas vanusegrupis olen... :D :D Järgmistel sügisvõistlustel on juba ehk lootust, kuna saan hakata korra nädalas Pärnus trennis käimaaaa!

   Igatahes, seekordsetel võistlustel osales minu grupis kuus võistlejat. Minuga ongi sellised veidrad lood, et paar tundi enne oma etteastet võin lausa pisarateni jõuda, pool tundi varem olen vana rahu ise ning peale oma kava puperdab süda nii, et hirmus kohe. :D Nii oli ka seekord. Tegelikult oli hea tunne jälle seal matil olla, lihtsalt kuidagi kodune oli kui nüüd mõelda. Seekord läks veidi rappesse kätelseis, millega tavaliselt probleeme ei ole. Samuti läks punkte maha hüppega tirelilt, mis ei ole ju ka keeruline, kuid see asi pole mulle kunagi meeldinud. No tõesti, mina ei suuda ennast kätega piisavalt tagasi hoida, ilma et ma koljuluumõra saaks! Lõppkokkuvõttes sain kolmanda koha!

HEHEHEHEHHEHE

   Aga vot, peale võistlust läksime tähistamiseks veidi šoppama ning lõpetasin päeva oma ABSOLUUTSE lemmikuga – McDonaldsi kana McWrap. Muaahhh

   See on minu poolt tänaseks kõik, loodan, et te saavutate oma suurimad eesmärgid ning „Raamidest välja“ ootab teid tagasi!

Raamatusoovitused

   Ma olen üks raamaturott, okei. Ma tean, paljud on nagu „kuidas sa viitsid lugeda koguaeg?“.  Tavaliselt ma vastan et sa oled loll, kui sa ei loe. Ja sellepärast sa oledki loll. Sest sa ei loe. No nii ma vastan vähemalt oma peas. Igatahes, ma loen palju, viimasel pole mul küll selleks väga palju aega olnud ja nii see asi lihtsalt on. Raamatud aitavad mul põgeneda kõigist probleemidest. Need viivad mind kuhugi, kus ma kunagi varem käinud ei ole. Ja kes seda ei tahaks? Läbi aegade on mul tekkinud ka palju lemmikuid, mida ma loen üha uuesti ja uuesti ning mida ma tahaksin ka teistele soovitada. Niisiis, toongi teile siia mõned raamatud, mis on mulle läbi aegade hinge pugenud.

   „Muinasjutumaa. Sooviloits“ Chris Colfer

   See raamat on üks minu TÄIELIK lemmik. See pani mind nutma, see pani mind naerma, see pani mu südame elevusest puperdama. Kõik, mida ma raamatu juures hindan. Kokkuvõttes räägib see raamat kaksikutest, Alexist ja Connerist, kes satuvad läbi oma vanaema muinasjuturaamatu Muinasjutumaale (kõlab väga titekalt, kuid uskuge mind, seda see ei ole). Eriliseks punktiks on see, et kõik need muinasjutud on juba lõppenud ja edasi läinud. Tuhkatriinu saab oma esimese lapse, Punamütsike on tõusnud kuningannaks ja Kuldkiharast on saanud tagaotsitav kurjategija. Selles möllus üritavad õde ja vend leida tagasiteed koju. Lugu pakub naeru ja pisaraid, jõudes lõpuks kõige ootamatuma lõpuni. Selle raamatuga on üldse ühed põnevad lood. Kõige esimest korda nägin ma seda raamatut ühes raamatupoes. Ma hakkasin seda lugema ja see oli lihtsalt niivõrd põnev, kuid see maksis nii palju, et ma lihtsalt ei raatsinud seda osta. Järgmine kord sinna poodi minnes raamatut enam ei olnud. Mul polnud ka selle nimi meeles, niisiis ei saanud ma seda otsida. Lõpuks, umbes pool aastat hiljem nägin ma seda kohalikus raamatukogus ja ma olin ÜLIõnnelik. Veel mõnda aega hiljem ma ka ostsin selle, kui see soodukaga müügile tuli. :D

   „Sitasitikas lendab videvikus“  Maria Gripe

   See raamat on sama salapärane kui Bermuda kolmnurk. Sa lihtsalt loed ja loed ja loed ja sa ei suuda peatuda. Kolm noort satuvad ühel õhtul ühe vana talu juurde, kui Jonas oma diktofoniga erinevaid hääli lindistas. Nad kuulsid majast salapäraseid hääli, niiet nad otsustasid asja edasi uurida. Nad pakkusid end majaomaniku lilli kastma ja leidsid, et seal toimub kummalisi asju. Aastaid katkine seinakell hakkas nende saabumisel jälle tööle. Üks noortest, David, avastas, et ööl enne talu avastamist oli ta seda kohta unes näinud. Ning lisaks leidsid nad hunniku kirju 18. sajandist, mis rääkisid kahest armastajast, kes oma seisuste tõttu kunagi korralikult kokku ei saanud. Kirju lugedes said nad osaks paari traagilisele saatusele ning avastasid, et sealt talust oli läbi käinud üks vana Egiptuse hauakuju, mis teadaolevalt halba õnne tõi. Nad asusid otsima ka seda. Mängu tulevad diktofonisalvestustelt kuuldud sosinad, uute avastuste ajal salapäraselt välja ilmuvad sitasitikad ja ärevusttekitav maagiline õhkkond. Tundub, et kõik saladused saavad lahendatud, kuid midagi jääb alati õhku rippuma. Peale viimase lehekülje lõpetamist ei mõtle sa millestki muust kui sellest raamatust.

Harry Potteri sari

Vot see on täiesti elementaarne asi, mida iga inimene peaks oma elus kogema. Tegu on niivõrd tuntud raamatusarjaga, kuid ikkagi keelduvad paljud neid lugemast. Miks? Sest „need raamatud on ju nii paksud!“ Õõh. Ma vihkan, kui inimesed selle „vabanduse“ välja toovad. Raamatu paksus ei määra selle sisu! Ärge laske lehekülgede arvul ennast eemale peletada. Uskuge mind, kui sa korra ühe Potteri raamatu kätte võtad, ei suuda sa seda enam käest panna. Iga raamat möödub kui linnutiivul. Tavaliselt loen ma neid suvel, ma isegi ei tea miks, see nagu traditsioon, et suvekuumuses rändan ma mõtteis koos Harryga. :D

See ongi minu poolt tänaseks kõik! Pidage meeles lapsed, lugege ikka raamatuid (räägib üks kuri tädi hehe)! :D :D Loodan, et kõik teie kõige hullumeelsemad unistused täituvad ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!

Kaunitar ja koletis

   „Kaunitar ja koletis“ on muinasjutt, millel on minu jaoks kõige olulisem tähendus kõikide muinasjuttude seast. Kuigi ma avastasin selle loo ilu vaid paar nädalat tagasi. Kui ma sain teada, et Disney teeb oma vanast multikast uue näitlejatega versiooni, polnud ma ausalt öeldes eriti vaimustuses. Hea küll, ilus lugu jah, kuid kas sellest annab teha mingit väga head filmi? Isegi kui peaosades on Emma Watson ja Dan Stevens? Ma ei tea...

   Ma polekski seda filmi vaatama läinud, kui mu õde poleks tahtnud minna. Tema rääkiski mulle augu pähe ja juba olid piletid ostetud. Film oli 3D – s, kuid seda efekti nagu polnudki, lisaks muutis see pildi udusemaks ja segasemaks, niiet see vaid segas vaatamist.

   Mida edasi film läks, seda rohkem sain aru, kui palju olin eksinud. Emma Watson oli TÄIUSLIK Belle ning ka koletise isiksuse muutumine toimus vaikselt, loogiliselt ja inimlikult, mitte nagu mõnes halvas multikas. Ja veel see muusika! Ma kuulasin 1991. aasta multikas esitatud laule ja võrdluseks 2017. aasta filmi omi (laulud on mõlemas filmis üldiselt samad). Multikas laulis Belle’i laule mingi ooperilaulja oma täiusliku väljakoolitatud häälega, aga kuidas saaks sedasi laulda üks vaesest Prantsusmaa külast pärit tüdruk? Uues filmis vastavad hääled täpselt laulja omale. Ning mis seal salata, kui koletis Belle’i vabaks lasi ja oma südantlõhestavast üksindusest ja armastusest laulis, langes ka minu silmist pisar. Või noh, päris mitu pisarat. Päris, päris mitu. Okei, ma nutsin nagu titt. Lisaks ei saa ma veel mainimata jätta Dan Stevensi häält. Filmis oli see küll moonutatud koletisehääleks, kuid selle tagant oli ikkagi kuulda tema madal inglise aktsent. Ma ausalt sulan iga kord kui ma seda kuulen.

   Lõppkokkuvõttes tõi see film välja kogu loo tõelise mõtte, ilma muutmata seda imalaks armastuslooks. Ma poleks arvanud, et see mulle sedasi hinge läheb, kuid nii juhtus. Samuti on minu telefonis kõik „Kaunitari ja koletise“ laulud, mida ma igapäevaselt kuulan, hehe :D .

   Soovitan kõigil kahe käega samuti selle filmiga tutvuda, isegi kui see ei tundu alguses midagi väga erilist. No kuulge, mulle meeldis see film ju rohkem kui mu õele, kes mu seda vaatama viis!

   Igatahes, loodan, et teie tänane päev on täis rõõmu ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi! 

Ja siin veel minu lemmiktegelane :DD

Tegevusi täis turismireis.

    Kui  12 aastane Martin sai teada, et ta läheb perega turismireisile, oli ta meeldivalt üllatunud. Kui aga selgus, et tegu on vanainimestele tegevuse leidmiseks korraldatud reisiga, oli ta üsnagi šokeeritud .

     „Ei,“ ütles ta, „mina sinna ei lähe,“ ning jooksis juba isa esimese kurja pilgu peale asju pakkima. Martini vanemad töötasid vanadekodus ning nad olid määratud ühe reisiga kaasa minema. See Martinile aga ei meeldinud. Sihtkoht oli Peipsi järv ja selle ümbrus, sõit kestis kolm tundi, seal viibiti nädal aega. Sõideti suure ja odava, tundmatu reisifirma bussiga, milles haises jõhkralt bensiini järele. Vanainimesi see aga ei häirinud. Tihti tuli teha ka metsapeatusi, ühe ja sama mehe, Heino pärast. Pärast pikka ja väsitavat sõitu jõuti kohale. Esimene ekskursioon toimus Peipsi tuntuimate sibulakasvatajate juures ja veel mujal, Martini jaoks surmigavates kohtades. Õhtul kõvale voodile vajudes oli ta kindel, et sellest nädalast midagi head ei tue. Siiski läks asi põnevaks järgmisel hommikul. Martin ärkas pideva jalutuskeppide klobina peale koridoris. Ta sattus veidi segadusse, kuid hommikusöögi ajal seletasid kaks kõige krapsakamat vana naist, Salme ja Elfriida talle asja ära. Üks teine vana naine, Maimu leidis hommikul ühe Raivo nimelise mehe toolil silmad lahti istumas, kuid too ei näidanud märki hingamisest. Maimu oli vapustatud, ta hakkas karjuma ning kui kohale tulnud inimesed Raivot paanikas raputama hakkasid, hakkasid mehe silmad liikuma ning ta oli ise juhtunust vapustatud. Raivo saadeti arsti juurde ja Maimu otsustas järgmised ringkäigud vahele jätta. Martin ei suutnud oma mõtteid juhtunust eemale hoida. Kuidas selline asi juhtuda sai? Ta otsustas, et hakkab asja uurima.

Kui hostelisse jälle tagasi jõuti, tundus kõik rahulik. Ta kõndis parajasti koridoris ringi, kus ei olnud päeva jooksul mitte keegi käinud, kui tema pilk jäi pidama aknalaual. Ta tardus. Üks pilt, mis seisis vanas pildiraamis, mida toetas raamijalg, oli kukkunud ümber pilt allapoole. See polnud võimalik. Et pilt saaks niiviisi ümber kukkuda, pidi keegi seda tagant lükkama, kuid majas polnud päeval kedagi. Ainult Maimu oli siin ja tema magas terve päeva allkorruse diivanil! Martin teatas sellest oma vanematele. Ka nemad üritasid juhtunule mingit seletust leida, kuid paistis, et nad ei uskunud seda ise ka. Juba hakkasid levima jutud. „Vaimud on siin majas!“ hüüdis Maimu hostelis komberdades kõigile. „Nad tulid meid meie pattude eest karistama! Kaitske end!“ Ning ta koukis kleiditaskust välja igivana risti. Martin arvas, et see on lihtsalt totter.Siis jõudis ka Raivo arsti juurest tagasi koos arsti poolt saadetud kirjaga mehe hooldajatele. Seal seisis, et kummalisel kombel ei leitud Raivol midagi viga olevat. Analüüside järgi peaks ta olema tugev ja krapsakas vanahärra. See ajas Martini veel enam ärevusse. Ta tahtis kindlasti asjas selgusele jõuda.

    Õhtul, kui kõik olid just õhtusöögi lõpetanud ja magama läinud, nägi Martin ühel laual väikest sedelit. Selle laua ääres oli istunud Raivo. Sedelil oli kirjas kolme võõra ravimi nimetused ja Martini jaoks täiesti tundmatu apteegi nimi. Ta läks ja otsis internetist kõikide nimetuste kohta infot, kuid vasteid polnud. Kui Martini vanemad pidid korraks Jõgevasse minema, läks poiss nendega kaasa. Olles üksi jäänud, otsis ta üles lähima apteegi. Seal näitas ta nimetusi apteekrile, kes tõmbas neid nähes kulmu kortsu ja küsis: „Kust sa need veel said? Kas sa tulid siia nalja tegema?“ Martin seletas hostelis juhtunu ära. Apteeker noogutas mõistvalt. „Tead mis? Ma tegelen selle asjaga edasi ja kui kõik on selge, saad sellest teada.“ Martin tänas apteekrit ja lahkus. Tagasi jõudes oli hostelis toimunud midagi veidrat. Kõik vanainimesed olid asjad pakkinud ja valmis vaimude eest põgenema. Martini vanemad veensid nad ikkagi ümber.  Kaks päeva hiljem jõudis Martinini kiri: „Tere! Saime hostelis toimunud veidra sündmuse põhjusele jälile. Raivo Mägisoo oli tarvitanud ühe nurgataguse apteegi isetehtud ravimeid, mis polnud kontrolli läbinud. Kõikide ravimite korraga tarvitamisel tekkiski see veider olukord.“ Midagi oli veel räägitud Martini piduliku tänamise kohta. Martini vanemate heakskiidul seletas poiss kõikidele inimestele juhtunu ära. „Aga pilt? Mis sellega juhtus?“ hüüdis keegi inimeste seast. Martin jäi mõttesse. „Maimu, oled sa kindel, et sa ei käinud tol päeval  ülemisel korrusel?“  „Jaa, käisin,“ vastas Maimu kähiseval häälel. „Aken oli lahti ja ma panin selle kinni. Mine sa seda suveõhku tea, pärast jäängi haigeks!“ Martin ohkas kergendatult. „Miks sa seda meile varem ei öelnud, Maimu?“ „Aga keegi ei küsinud,“ vastas naine kavalalt naeratades.
    Nii saigi saladus lahendatud. Raivo kasutas valesid ravimeid, Maimu ajas pildiraami ise ümber. Kodu ootas neid. Martin leidis, et see reis polnudki üldse nii igav, kui alguses tundus. Salme ja Elfriida olid aga kõige enam põnevil – mõtle, kui palju jutte tuli jagada! 

   Lihtsalt üks väike jutuke, mille kunagi koolis kirjutasin! Loodan, et teil on olnud vapustav päev ning "Raamidest välja" ootab sind tagasi!

Tere-eksperiment

   Tere tulemast tagasi!

   Kuidas reageerivad inimesed võõra isiku tervitusele? Et seda teada saada, veetsin tund aega kohalikus toidupoes ja tervitasin võhivõõraid inimesi. Teretasin kümmet inimest, valides võimalikult erinevate vanustega inimesi. Minu sihikule jäid neli pensionäri, kolm keskealist, üks noorem mees ja kaks väikest tüdrukut.

   Tervitades pensionäre, sain vastu kaks rõõmsat tere. Teised kaks pensionäri ei pannud mind üldse tähelegi. Võibolla nad isegi ei kuulnud mind, välja minust igatahes ei tehtud.

   Selgus, et ka keskealised inimesed ei arva vastu teretamisest midagi. Ühel korral sai mulle osaks vaid pahur pilk ja teistel kordadel oli inimeste pilkudes vaid segadus.

   Läksin tervitama ka üht noort meest. Tundus, et ta oli nii omades mõtetes, et minu tere peale sattus ta tohutult segadusse. Ta hakkas järsult ringi vaatama ning mind nähes nägi ta välja nagu ta poleks kunagi varem inimest näinud.

   Veel tervitasin kahte väikest tüdrukut. Üks neist ei teinud minust väljagi, teine aga ehmatas ja jäi vaid kokutama.

   Niisiis, kümnest terest, mis ma kuuldavale tõin, sain vastu vaid kaks. Ülejäänud kordadel mind ainult jõllitati kui segast. Tegin järelduse, et inimesed ei ole harjunud teisi niisama tervitama ja võõrasse tervitajasse ei suhtuta esimese hooga kuigi hästi. Samuti järeldasin, et jätsin endast suhteliselt veidra mulje, seega loodan, et enam ma nende inimestega ei kohtu.

See on ilmselt üks hullumeelsemaid asju, mida ma oma elu jooksul teinud olen.

   Olete te mingeid selliseid katseid korraldanud? Loodan, et teil on hetkel käsil üks SUPERpäev ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!