Koolipäeva elupäästja

   Tere tulemast tagasi!

   Nonii, tõstke käsi, kes on iial tundnud, et tahaks tunnis magama jääda. Ning ma näen kätemerd.

   Mina olen seda tundnud küll nii mitu korda, et sõrmedest jääb lugemiseks puudu. Ning sama mitu korda olen ka mõelnud, et mul võiks padi kaasas olla.

   Ühel päeval olin koolis, üritasin aru saada, mida mulle sealt tahvli eest seletatakse. Väsimusest toetasin lõuga oma markeri otsale , samal ajal oma padjast unistades. Seejärel tuli mulle mõte – ma teen omale padja-markeri!Tükk aega mõtlesin, kuidas seda teostada ning viimaks mõtlesingi välja.

 Mul läks vaja:

   kaks tugevat papitükki suurusega 8x6 cm (ma lõikasin enda omad välja vanadest päevikukaantest)

   marker/pliiats

   must paber

   kaks riidetükki suurusega 8x6 cm

   nõel

   niit

   liimipüss

   vatiin (midagi, millega oma minipatja täita)

   See on tõesti midagi natuke keerulisemat, kuid uskuge mind, tulemus on seda väärt! :D

   Nonii, kuidas siis seda teha?

      1. Kõigepealt valmista alused, millele padi ja marker toetuvad. Selleks võta must paber ja voldi see ümber papitükkide, liimi kinni. Siin võid kasutada ka pulgaliimi.

      2.Seejärel padi – võta riidetükid, pane need üksteise peale, õiged pooled vastamisi. Võta nõel ja niit, õmble kolm külge kokku (seda võid teha ka õmblusmasinaga). Keera padjapüür õigetpidi, topi vatiini täis. Õmble kinni ka neljas külg.

      3.Võta liimipüss ning liimi padi ühe papitüki külge.

      4.  Viimasena liimi üks papitükk markeri otsa külge, teine tükk teise otsa külge

       Ja tutvustangi teile kõige kasulikumat markerit, mida keegi iial näinud on! Siin on minu tulemus:

      Soovitan soojalt kõigil järgi proovida, see on tõesti minu elu päästnud! (Kuid ära tunnis päris magama jää ja vaata, et su õpitulemused ei lange! Mina sinu hinnete eest ei vastuta! :D)

       Aga see ongi minu poolt tänaseks kõik! On teil mingeid nippe, kuidas tundi üle elada? :D Suured virtuaalsed kallistused teile kõigile ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!

Minu teekond akrobaatikas!

   Tere tulemast tagasi!

   Ma mõtlesin pikalt, millest teile täna kirjutada ning jõudsin mõttele, et pole ammu midagi akrobaatikast kirjutanud. Akrobaatika moodustab minu elust väga suure osa ja tegelen sellega VÄHEMALT viis korda nädalas, pluss veel need korrad, millal ma sellega kodus, nö möödaminnes tegelen ( no kodus olen ma põhimõtteliselt rohkem kätel kui jalgadel :D ).

   Ma alustasin akrobaatikaga veidi rohkem kui kolm aastat tagasi, neljandas klassis. Meil oli koolis sel ajal võimlemisveerand ning seetõttu tegelesimegi kehalise tundides kergemat sorti akrobaatikaga (nagu tirelid, peapealseisud, sillad, sellised kergemad asjad). Meie kehalise õpetaja andis samal ajal koolis veel akrobaatikaringi. Ta vist märkas, et teen midagi täitsa hästi ning ta kutsus mind oma trenni. Tegelikult oli see trenn minust aasta vanematele, ehk siis olin seal kõige noorem, kuid õnneks võeti mind kiiresti omaks. Mulle meeldis seal VÄGA. Tegime trenni kord nädalas ning see oli alati terve nädala kõrghetk.

   Aegamisi levis kooli peal kuuldus, et ka nooremad saavad nüüdsest akrobaatikatrenni minna. Varsti hakkasidki tulema õpilased minu paraleelklassist, isegi minust noorematest klassidest ning neid tuli ikka PALJU. Kui enne oli meid viis-kuus, siis aegamisi oli uusi tulijaid kuskil kuus-seitse. Samal ajal hakkasid aga vanemad õpilased trennist loobuma. Mõned leidsid omale uued hobid, mõned ei tahtnud väikestega koos trennis olla. Lõpuks jäingi ainult mina, üks tüdruk minu paraleelklassist ja väiksemad õpilased.

   Nende nooremate õpilastega oli aga selline probleem, et nad kippusid trennis ainult lõbu pärast käima, akrobaatika jäi teisejärguliseks. See tõi kaasa ka selle, et nad lärmasid, lollitasid, ei lasknud teistel keskenduda ja kõike muud. See tekitas mulle aegamisi üha suuremat vastumeelsust akrobaatikaga tegelemise suhtes.

   Umbes aasta tagasi olin olukorras, kus mõtlesin tõsiselt akrobaatikast loobumisest. Igas trennis jäi mulle tunne, et ma pean juba kõiki neid asju oskama, aga ma pole sellele ligilähedalgi. Kogu aeg jäi mul mingitest oskustest puudu, koguaeg tekkis mul häbi oma treeneri ees, et ma juba mingeid elemente ei valda. Siis aga saabus juba suvi ning ma otsustasin selle asja sinnapaika jätta. Kui aga suvi läbi sai, tuli see tunne hooga tagasi. Lõpuks ma rääkisin sellest oma treeneriga ning ta kinnitas mulle, et ma ei pea mingeid asju kindlalt oskama, ma teen kõike nii, nagu ise suudan ja kuidas mulle endale meeldib, peaasi on see, et ma ise naudiks selle tegemist. Sel ajal see mind küll väga ei lohutanud, kuid asjad muutusid kohe peale seda vestlust.

   Selle kooliaasta alguses läks meie treener ära. Korraliku uut treenerit me aga ei saanudki, sest kedagi sellist läheduses lihtsalt ei olnud. Siiski, meie vana treener organiseeris meile aga koha, kus saaksime trenni teha. Selleks oli kohalik maadlussaal. Meil on isegi oma suur maadlusmatt, mis on täiesti meie päralt. Selleks ajaks olimegi jäänud täiesti kahekesi – mina ja too paraleelklassi tüdruk. Nüüdseks on meiega liitunud juba veel kaks uut tüdrukut.

   Ma olen viimasel ajal muutunud. Olen hakanud väärtustama asju, mis mul juba olemas on, olen üritanud kõike hoida nii positiivsena, kui vähegi suudan. Ma tegelen asjadega, mis mulle meeldivad ja ei raiska oma aega asjadele, mis mind ei huvita ja ka inimestele, kes mind ei huvita. See kõik muutis ka minu suhtumist akrobaatikasse. Ma avastasin selle võlu, selle ilud ja valud. Ma olen õppinud seda armastama. Ning just see, et olen juba pool aastat iseõppel olnud, muudab selle veelgi põnevamaks. Iga uus oskus on kui maailma kõrgeima mäe vallutamine.

   Ma armastan ma seda sporti rohkem, kui kunagi varem. Akrobaatika on mind muutnud tugevamaks, nii füüsiliselt kui ka vaimselt.  Kui see osa minu elust oleks puudu, poleks see tegelikult enam minu elu – pole akrobaatikat, pole mind.

  Phuhh, nüüd sai küll palju räägitud, ma vist vajan klaasi vett! :D

  Igatahes, see ongi minu poolt tänaseks kõik! Millised on sinu hobid ja huvid? Anna mulle julgelt nendest märku! Suured virtuaalsed kallistused teile kõigile ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!

„Elementaarne, Watson“

   Tere tulemast tagasi!

   Vaadake, asi on nii, et ma olen suur filmi- ja seriaalisõber. Üheks mu suurimaks lemmikuks on BBC seriaal „Sherlock“, mida on näidatud ka Eesti telekanalitel ning mis on ülemaailmselt väga populaarne.

   Kes seda sarja tunneb, see teab, et „Sherlock“il on olnud 4 hooaega, igas hooajas 3 pooleteisetunnist osa(ning need poolteist tundi mööduvad linnutiivul, uskuge mind :D). Iga osa on nii omanäoliselt üles ehitatud ja jätab sind A-L-A-T-I mõtlema, mis edasi juhtuma hakkab. Armastan seda sarja nii väga, et see tekitab külmavärinaid! :D :D

   Teises hooajas oli osa, kus Sherlock pidi teada saama ühe naise(Irene Adleri)riigisaladusi sisaldava telefoni koodi. Mida ta aga algul ei teadnud, on see, et too naine armastab teda. Ning just seepärast oligi tema telefonikood selline:

   Niisiis, ma sain sellest veidi inspiratsiooni. Kuna ma armastan Sherlockit sama moodi nagu Irene ja ma olen omale ammu sherlockiteemalist särki tahtnud, siis mõtlesingi, et teen omale ISE sellise särgi.

   Selle jaoks läkski mul vaja ainult ühte särki, tekstiilimarkerit ja suuremat papitükki või raamatut(et see särgi esipoole alla panna, nii ei tule marker seljapoolele läbi).

   Pane papitükk selle poole alla, millele joonistad. Soovitan särgi enne ära triikida ja pingule tõmmata, nii on kõige lihtsam. Seejärel lihtsalt kanna oma idee särgile! Need tingimused on erinevatel markeritel erinevad, kuid üldiselt tuleb peale joonistamist riiet pahupoolelt triikida, siis kinnitub värv riidele.

   Ja ongi valmis! ÜLIarmas, ÜLIlihtne ja ka vähe rahanõudev - mis võiks veel parem olla? (noh, võibolla ainult aastane friikatekogu :D) Siin on minu tulemus:

   Ma olen uhke ema.

   Aga see ongi minu poolt tänaseks kõik! Kui sa kord juba siia sattusid, siis anna ka julgelt märku, kuidas sul tänane päev läinud on ning ehk on sul lihtsalt mingeid mõtteid jagada? Igatahes, suured virtuaalsed kallistused teile kõigile ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!

Minu inspiratsioonitahvel!

   Tere tulemast tagasi!

   Ma usun, et teil kõigil on mingid hobid ja nendega seoses ka eesmärgid. Kuid vahel võib see tahe kuidagi ära kaduda. No lihtsalt jääb inspiratsioonist puudu. Ma tean seda tunnet väga hästi ja ma tean, et sellest on ka väga raske lahti saada. Minu üheks hobiks on akrobaatika ning kuna tegu on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga raske alaga, on mul sellised raskushetked kerged tulema.

   Hakkasin siis ühel päeval mõtlema, et mis mind motiveeriks, mis mind vaimselt edasi aitaks? Ning minu pisike mõttepalee mõtles välja sellise asja nagu inspiratsioonitahvel.

   Inspiratsioonitahvel on täis pilte, kirju, lauseid ja üldse kõike, mis sulle meeldib. Sa võid selle pühendada mõnele kindlale  teemale või võtta üldiselt asjad, mis sind motiveerivad. Ma otsustasin peamiselt kasutada just akrobaatikat, kuid torkasin vahele ka mõne muu teema.  Niisiis, ma printisin välja hunniku erinevaid pilte, kirju ja igasugust muud paberipahna.

   Nüüd on sul mitmeid võimalusi, millele oma tahvel kujundada. Sa võid nt võtta mõne suure paberi- või papitüki või päris tahvli(magnet- või korktahvli). Mina otsustasin magnettahvli kasuks. Sealt saan asju ringi tõsta, lisada, asendada jne. Niisiis, säti oma materjal valitud alusele paika ning kui oled tulemusega rahul, kinnita. Papi/paberitüki puhul liimi (või kasuta värvilisi teipe, selliseid on müügil käsitööpoodides) ja tahvli puhul kinnita magnetite , knopkade või samuti teipidega. Võid veel lisada erinevaid kaunistuselemente, lihtsalt ole sellega loov! Siin on minu tulemus:

   Ja siin ongi sinu oma inspiratsioonitahvel!  See hoiab sind motiveerituna ning rõõmsana ja lisaks kaunistab see su tuba! Iga kord kui sul jälle vaim peale ei tule, lihtsalt vaata oma tahvlit ning loodetavasti lähed sa veidi inspireeritumana edasi! :D

  See ongi minu poolt tänaseks kõik! Üks hiiglaslik virtuaalne kallistus teile kõigile ning „Raamidest välja“ ootab sind tagasi!